Kalle Peterson elab metsas ja metsale
Kalle Peterson on mees, keda tunneb vist iga Põlvamaal ja lähiümbruses metsandusega kokku puutuv inimene. Hiljuti 65. sünnipäeva tähistanud Kalle on praegu tegev Põlvamaa Metsaühistus, kuid elu jooksul on ta olnud mitmetes ametites. Siiski, kõik need on olnud metsamehe ametid.
Kõik algas aga aastal 1962, kui tookord veel koolipoisi Kalle isal kukkus keset talve ära paarimees, kellega metsa tehti. Nii võttiski Kalle ise sae teisest otsast kinni ja piltlikult öeldes pole siiani lahti lasknud. Edasi läks aga koolitee juba oma õiget rada – põhiharidus käes, oli jätkuks Luua kool.
„Luual käisin mitu aastat, vahepeal tuli kaks aastat ka Siberis käia – sõjaväes. Sealgi olin metsamees, sain muideks teada ka selle, miks oli Družba sael õlituspump peal. Teoreetiliselt muidugi teadsin, aga seal nägin oma silmaga, et lehisepuit põletas keti kinni,“ meenutab Kalle.
Esimeseks töökohaks sai Petersonile Kaiavere metskond Tartumaal, ametiks metsavaht. Sealt edasi Puhja sohvoosi, kuid sealgi jätkus metsatöö – esialgu metsavahina, seejärel metsaülemana. 1980. alguses pakuti Kallele tööd Põlvamaal ja siiani on ta olnud tegev selle kandi metsades.
„Lugesin hiljuti raamatut „Eesti metsanduse 100 aastat“ ja nagu oma elu kirjeldataks seal,“ nendib metsamees. Ise peab ta üheks huvitavamaks ajaks taasiseseisvumist. „Siis oli see raielubade aeg. Tuli endal kõik metsad läbi käia, kluppida ja ette märkida. Nalja sai selle asjaga palju. Ajad olid niisugused suht keerulised, metsavargad olid kah tol ajal aktiivsed… Mõnedki aastad sai tol ajal püstol taskus metsas ringi joostud. Kõik enesest lugupidavad pätid teadsid, et Petersonil on relv ja ta oskab lasta… Päris laskmiseni siiski õnneks asi kordagi ei läinud,“ meenutab Kalle olnut. Olud aga muutusid ja edasi on Kalle Peterson olnud seotud erametsandusega.
„Kui loodi Metsaamet, läksin sinna üle. Siis hakkasingi tegelema puhtalt erametsandusega, järelvalvega, kinnistutega ja muu vajalikuga. Nõustamine oli oluline. Varsti hakkasime mõtlema ka erametsade uuendamisele. Istutusmaterjali hankimine oli keeruline. Aga leidsime lahendused ja asi läks ikka edasi.“
Viimased kümmekond aastat on Kalle Peterson olnud seotud Põlvamaa Metsaühistuga, kus ta nõustab metsaomanikke ja korraldab erinevaid töid. „Kuhu see aeg on kadunud, ei saa ma aru. Kogu see asi on nii kiiresti arenenud… Liikmete arv kasvab aastast aastasse, metsaomanikud on aru saanud, et ühiselt tegutsedes on seda asja mõistlikum ajada kui ise pusides. Tänagi olin siin ühe inimesega, kes on meil liige juba aastaid. Tänagi tegime lepingu ära ja lähme raiuma neid kaasikuid, mis omal ajal põllumaale kasvasid. Nüüd on siis käes aeg harvenduseks. Neid alasid, mida on vaja kiiresti harvendada, on Põlvamaal palju. Need on kõik põllumaadele kasvanud noorendiku,“ sõnab Kalle.
Praegune metsanduse ümber kujunenud kära teeb aga elupõlisele metsamehele muret. „Räägitakse, et kõik mets raiutakse maha ja näiteks tuuakse teeääred. Aga millised on olnud viimased talved? Pehmed! Tuligi raiuda kõval pinnal olevat metsa. Me ei saa ju metsi majandada nii, et sel aastal raiume ja siis ootame kümme aastat uuesti korralikku talve! Ja teine asi on see, et palju on neid üleseisnud metsi, mille majanduslik väärtus langeb. Kaitsemetsadega on teine lugu, kuid mina räägin majandusmetsast,“ räägib Peterson.
Kõige suurem mure on Kalle Petersonil aga noorte loodusetundmise pärast. „Noored inimesed ei tea loodusest suurt midagi, ei tee vahet kasel ja haaval. No kus sa elad! Riigis, kus metsasuse protsent on 53. Kahekümneaastane noormees ei tea neid. Selle koha pealt jooksevad minu juhtmed küll kokku. Ja see ei ole üksiknäide,“ on Peterson nukker. Et aga looduse- ja metsatundmine ära ei kaoks, annab ta oma panuse Metsaühistu kaudu.