Aasta tormist. Valgamaa kogemus. - Metsaühistu
Metsaühistud on loodud metsaomanike poolt selleks, et aitada sul leida vastuseid. Toetame erametsade paremat majandamist – meie töötajad hoiavad sinu metsal silma peal, teavitavad sind toetuste taotlemise võimalustest, aitavad metsatöid korraldada ja tegelevad kogu vajaliku paberimajandusega. Me tunneme seadusi ja järgime neid.
metsaühistu, keskühistu, erametsaomanik, metsamaa
16070
post-template-default,single,single-post,postid-16070,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-child-theme-ver-1.0.0,qode-theme-ver-9.1.2,wpb-js-composer js-comp-ver-4.11.2,vc_responsive

25 sept. Aasta tormist. Valgamaa kogemus.

Läinud aasta kolmas juuli jääb ilmselt paljudele metsaomanikele kauaks meelde. Lüllemäel elav Leonid Avtomonov meenutab nii: „Ise nägime pealt. Oli suur tuul, lendas kuur, lendas kasvuhoone. Ja siis vajus mets külili. See kõik juhtus vast kümne sekundi jooksul. Tuul tugevnes, tugevnes – ja siis nagu paisu tagant pääsedes surus kõik maha. Mets kadus äkki. Ja siis muutus valgeks. Naabrimees ütles ka, et tal pole elu sees nii valge olnud.“

Avtomonovil sai tormiga hukka üle kuue hektari metsa üheteistkümnest. Sealjuures varasemaid raieplaane mehel ei olnud. „Mul need üksteist hektarit metsa on märjas kohas, masinatega peale ei tahtnud minna. Nii mõtlesingi, et mingit suuremat raiet ei tee, võtan niisama mõned küttepuud. Aga loodus teeb oma… Suur hulk läks lagedaks,“ on metsaomanik veidi nukker.

Kaitseala sihtkaitsevööndis jääb kõik, mis tormiski maha murtud, sinna, kus on. Pilt on tehtud Soomaa rahvuspargis.

Kuid kohe tormi järel polnud muremõteteks aega. „Algas kõva paanika, et nüüd suveajal mets maas – mis teha? Kust abi saada? Helistasin tuttavad läbi, kõige suurem tuttav oli Atso (Atso Adson, Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige). Tema aitas siis asjad rea peale, selgitas et mis dokumente on vaja ja mida tuleb mis järjekorras teha. Nii ta läks. Ega me poleks raiet peale saanud, kui Metsaühistu poleks aidanud. Saime õigel ajal ära koristada,“ selgitab Avtomonov.

Kohe tormi järel oli Avtomonovile ka selge, et mets tuleb taastada. „Juba sügisel sai osa täis istutatud, Metsaühistu kaudu hankisime taimi. Kevadel sai veel juurde, perega panime maha. Eks ta üks keeruline töö oli, kohta taime jaoks tuli taga otsida. Labidaga istutasime, sellisest klassikalisest maapinna ettevalmistusest ei saanud meie juures rääkidagi. Vesine maa, tormist jäid ka omad jäljed. Päris keeruline töö, kuid tulemus oli seda väärt,“ on omanik rahul.

Metsaühistu keskendus tagajärgedele.

Läinud aasta juulitorm tegi põhilise laastamistöö Valgamaal, kannatada said ka Võru-, Põlva- ja Tartumaa metsad. Kaardil joonistus välja selge koridor, mida mööda torm liikus. Kuid kõige lagedamaks läksid siiski Koiva jõe äärsed alad – Laanemetsa, Taheva, Koobassaare, Karula. Need paigad nõudsid põhitähelepanu ka Valgamaa Metsaühistult. Kannatada said eelkõige inimese poolt majandatud ja harvendatud metsad, aga puutumata ei jäänud ka saja-aastased laaned. Veel praegugi on Koiva ääres lagendikke, mille keskel seisab püsti puutumatu metsatukk. Samuti vahelduvad tee ääres lagendikud metsaga, mis esmapilgul tundub tormist puutumatu.

„Murdudes loogikat ma ei leia. Aga esialgu polnud aega seda ka otsida, esimene eesmärk oli teed lahti saada,“ räägib Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige Atso Adson. Tema ja ühistu metsameistrid olid need mehed, kellele langes põhikoormus tormis kahjustada saanud erametsade koristamise korraldamisel. Lisaks teede kasutamiskõlblikuks muutmisele tuli saada ka ülevaade tekkinud kahjudest. „Metsa oli räga täis, liikuma ei pääsenud. Esimesed päevad ronisin lihtsalt sinna sisse, üle murdunud tüvede. Kiin oli läbipääsemise tagamiseks suureks abiks, ime et jalga ei murdnud,“ meenutab Adson esimesi tormijärgseid päevi.

2016. aasta juulitormis kannatada saanud mets, kust tormipuit on ära koristatud.

Siis aga algas põhitöö – tormimurru ja tuuleheite koristamine. „Vaja oli päästa nii palju kui võimalik. Koondasime kokku nii palju saemehi ja tehnikat kui leidsime ja hakkasime pihta. Töö käis ööd ja päevad läbi, magada neil nädalatel eriti ei saanudki. Lisaks see probleem, et ootamatult tekkis suur hulk puitu, millele tuli turg leida, enamus Eesti saeveskitest puhkasid. Õnneks aitasid head suhted lõunanaabritega – päris palju müüsime „tormipalki“ Lätti, ka kolleegid Metsaühistu liinis aitasid. Naabrid Võru- ja Põlvamaal piirasid oma korralisi raideid ja andsid oma müügimahtu meile. Lõpuks saime ikka hakkama,“ sõnab Adson.

Samas oli töö tormimurruga väga keeruline. „Näiteks harvesterid maadligi olevaid tüükaid võtta ei saanud, saemees pidi need enne lahti lõikama. Üldse oligi juurde saemeeste brigaadi. Aga ega neid saemehi võtta ei olnud niipalju kui vaja. Ja töö hind läks ka üles. Omanikud polnud vahel rahul, et kompleksteenuse (puidu lõikamine ja väljavedu) hind kerkib, aga mis teha… See töö oligi kallis. Ja kiiresti tuli teha. Mõnel langil on siiani mingeid peenikesi puid ja oksi laiali, ei jõudnud tookord sellist kvaliteeti tagada, nagu oleks tahtnud. Halbadest oludest tuli lihtsalt võtta parim, mis võimalik,“ tõdeb metsamees.

Torm mõjub veel aastaid.

Nüüd, üle aasta hiljem tormi meenutades võib lihtsalt tekkida tunne, et kõik tagajärjed on likvideeritud. Tegelikult kestab see veel aastaid. „Jah, tormimurd ja –heide on metsadest ära toodud, kuid see on ka kõik. Metsade uuendamine käib täie hooga ja läheb edasi ka tuleval aastal. Oleme ühistu nõu ja jõuga olnud abiks niipalju, kui suudame,“ räägib Adson. Nii näiteks on ühistu poolt organiseeritud sel sügisel maapinna ettevalmistamist ligikaudu 140 hektarit, osa sellest jõutakse veel sügisel ka taimedega uuendada. „Sügisel istutame paljasjuurset kuuske, kevadel lisaks kuuske, kaske ja teeme ka männi külvi. Aga kindlasti kestab see protsess siin veel terve järgmise aasta, võibolla kauemgi. Pinnad on suured ja kõik on kulu. Kohati jääb kindlasti ka looduslikule uuenemisele, kus on märjad kohad. Nii et mõned kohad jäävadki metsikuteks,“ nendib mees.

Valgamaa mets vahetult pärast eelmise aasta tormi.

Aga mis saaks siis, kui jätakski tormimurru metsa maha, ei koristakski? Selle küsimuse peale võtab Adson veidi mõtlemisaega. „Ei teagi kohe, mis tast saaks… Aga siin kõrval on Karula rahvuspark, seal sihtkaitsevööndites jäetaksegi kõik nii, nagu ta on. Inimene seal ei tormimurdu ega muud ei puuduta. Seal näeb, mida loodus selle puiduga teeb. Eks loomulikult ole see seentele ja putukatele ja teistele väikeorganismidele pidulaud. Lõpuks tekib seal ka uuesti mets. Tore on vaadata, kuidas loodus oma teeb. Aga majandusmetsadesse selline asi ei läheks, liiga palju tekiks neid satikaid ja söödikuid, kes mõjuvad halvasti. Nii et jah, eks ka majandusmetsades tekib seda biomassi küllalt, ei hakkaks parem eksperimenteerima,“ tõdeb Adson.

Kogu teema võtab Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige Atso Adson kokku tõdemusega, et ega inimene sellise tormi vastu midagi teha küll saa. „Kui ta tuleb, siis tuleb. Tookord oli ka näha – maha murti nii liivapinnasel kasvav männimets kui vana kaasik, nii harvendatud keskealised metsad kui inimese poolt puutumatu kuuselaaned. Kui selline asi peaks veelkord juhtuma, siis nüüd oleks lihtsalt kogemusi rohkem, mõned asjad oleksid ehk lihtsamad. Aga tegelikult on iga torm isemoodi, nii et kas need kogemusedki aitaksid,“ nendib Adson.

Keskkonnaameti andmetel sai 2016. aasta juulitormis kannatada ligikaudu 3000 hektarit riigi- ja erametsa, koristada tuli ligemale 400 000 tihumeetrit puitu. Metsaregistrile esitati 2016. aastal tormikahjustuste kohta andmeid 5700 hektari ulatuses, kõige rohkem oli kahjustusi Valgamaal – 2509 hektarit. SA Erametsakeskuse andmetel esitati Valgamaalt kahjustatud metsa taastamise toetuse saamiseks 22 taotlust (49 metsaomanikku), valdavalt sooviti toetust tormikahjustuste likvideerimiseks.

Artikkel ilmus metsaomanike õppelehe Sinu Mets sügisnumbris. Loe ka kõiki teisi artikleid.