Atso Adson: minu elu on seotud Valgamaaga - Metsaühistu
Metsaühistud on loodud metsaomanike poolt selleks, et aitada sul leida vastuseid. Toetame erametsade paremat majandamist – meie töötajad hoiavad sinu metsal silma peal, teavitavad sind toetuste taotlemise võimalustest, aitavad metsatöid korraldada ja tegelevad kogu vajaliku paberimajandusega. Me tunneme seadusi ja järgime neid.
metsaühistu, keskühistu, erametsaomanik, metsamaa
18432
post-template-default,single,single-post,postid-18432,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-child-theme-ver-1.0.0,qode-theme-ver-9.1.2,wpb-js-composer js-comp-ver-4.11.2,vc_responsive

03 aug. Atso Adson: minu elu on seotud Valgamaaga

Augustis tähistab oma esimest juubelit Valgamaa Metsaühistu juhatuse esimees ja tegevjuht Atso Adson.

Valgamaal Lüllemäel sündinud-kasvanud Atso oli juba lapsena kindel, et tema töö ja elu peab olema seotud Valgamaaga. Välja arvatud õpinguaastad Maaülikoolis ja mõned aastad tööd Tallinnas-Tartus on nii ka läinud.

Metsanduse juurde jõudis Atso väikese kõhklusega. Peale keskkooli hakkas ta Maaülikoolis õppima hoopiski põllumajanduse mehhaniseerimist, kuid õige varsti tundus talle, et see pole päris õige valik. „Mõtlesin, et kes must saab – mõne kolhoosi-sohvoosi peamehhaanik. Aga kauaks neid sohvoosegi enam? Isa töötas mul ka metsas ja nii ma hakkasingi uurima, kuidas ümber minna metsandusse,“ rääkis Atso.

Ümberminek õnnestus ja selgus, et just nüüd oli Atso oma õigel erialal. „Loodusained ja dendroloogia meeldisid mulle. Samuti ladina keel, siiani on paljud taime-puudenimed ladina keeles peas. Mõnes puukoolis hea uurida, mis seal kasvab,“ sõnas Atso.

Atso Adson. Valgamaa Metsaühistu

Lõpetamise järel aga Atso otse metsa ei jõudnud, tegi hoopiski teist tööd – oli ühes turvafirmas tehnikuks, paigaldas valveseadmeid. Pere vajas toitmist. Mõned aastad hiljem aga tekkis võimalus minna tagasi kodukanti Valgamaale ning seal oli tööd ka metsanduse vallas.

„Sain tööd ühe välismaise ärimehe juures, arendasime nii Valgamaal kui ka kaugemal puidutööstust. Mingi aja käisin tihti ka Venemaal, seal oli meil ka plaane saeveski osas. Rahastajal aga puudus selge siht, mida teha ja nii sai liiga tihti tootmist muudetus. Asi lõppes minu jaoks hea koolitunniga, aga hea, et selle noorena kätte sain,“ meenutas Atso.

Seejärel töötas Atso aastaid hoopiski haruldases ametis – oli Valga linnametsnik. „Ega neid Eestis peale Rakvere ja Valga rohkem olnudki. Aga töö oli huvitav ja mitmekülgne. Rajasin matkaradu, hooldasin metsi, korraldasin üritusi. Kõike sain teha. Sealt sain ikka hea kooli päris metsanduse osas, varem olin rohkem puidutööstusega kokku puutunud.“

Kuna Valga linn suurema metsaomanikuna oli seotud ka kohaliku metsaühistu tegemistega, puutus Atsogi kokku ühistutega. „Mõni aeg hiljem hakkas Helju Leosk ka mind ühistu juurde kutsuma. Linnametsniku amet oli ka juba ennast ammendanud ja nii ma ühistusse lõpuks tulingi. Praeguseks on see minu jaoks päris töö, mitte mingi tegevus stiilis – täna teen, homme mitte.“

Lisaks tööle Metsaühistus on Atsol hulgaliselt ka hobisid, neist pikaajalisem on rahvatants. „Neljandas klassis Lüllemäe põhikoolis pandi mind ikka päris jõuga tantsima. Aga edaspidi hakkas asi meeldima, ülikooli ajal tantsisin juba Tarbatus. Siis oli huvi ikka suur, oma osa oli ka selles, et Tarbatu esindajad said käia välismaal, igasugustel Tartu üritustel. Aga see oli üheksakümnendatel suur stiimul – niisama viiakse sind välismaale. Tantsin siiani ja see võtab päris hulga aega – ikka on vaja trennis käia, tantsupidudeks valmistuda. Mulle meeldib! Ja teine suur huvi on mul reisimine,“ lisas Atso.

Reisid on viinud Atso paljudesse riikidesse, vähem on jõudnud ta käia veel Aafrikas ja Aasia kaugemas otsas. Aga viimati jõuti peaaegu Arktikasse, kuid kahjuks tuli koroonaviiruse leviku tõttu reis pooleli jätta.

Tags: