Guido Ploompuu - ühistegevuse usku metsamees - Metsaühistu
Metsaühistud on loodud metsaomanike poolt selleks, et aitada sul leida vastuseid. Toetame erametsade paremat majandamist – meie töötajad hoiavad sinu metsal silma peal, teavitavad sind toetuste taotlemise võimalustest, aitavad metsatöid korraldada ja tegelevad kogu vajaliku paberimajandusega. Me tunneme seadusi ja järgime neid.
metsaühistu, keskühistu, erametsaomanik, metsamaa
17246
post-template-default,single,single-post,postid-17246,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-child-theme-ver-1.0.0,qode-theme-ver-9.1.2,wpb-js-composer js-comp-ver-4.11.2,vc_responsive

25 Apr Guido Ploompuu – ühistegevuse usku metsamees

Üldlevinud arvamuse kohaselt on metsamehed suured individualistid – vaiksed ja omaette nohisejad. Kindlasti on ka selliseid, kuid enamasti see arvamus tõele ei vasta – metsamehed on hoopiski väga varmad koostööd tegema. Ega muidu oleks ühistegevus metsameeste seas laialt levinud ja üha arenev.

Üks Eesti erametsaomanike koostöö edendaja on elupõline metsamees Guido Ploompuu, kes on olnud nii Erametsaliidu kui ka Keskühistu Eramets alguse juures. Ja mitte ainult olnud – aastatel 1993-2008 oli Guido Eesti Erametsaliidu juhatuse liige ning juhatuse esimees 2006-2008. 2005. aastal pälvis ta tiitli Erametsasõber.

Lisaks sellele on Guido Ploompuu ka Viru-Lemmu Metsaseltsi asutaja ja käimalükkaja. Lääne-Virumaa lõunaosas tegutsev metsaühistu asutati 1999. aastal, asutajaliikmeid oli paarkümmend, praegune liikmete arv jääb kahesaja viiekümne kanti. Eriti uhke on Guido Ploompuu 2004. aastal rajatud 4-kilomeetrise metsandusliku õpperaja üle. Paraja jalutuskäigu pikkusel rajal saab näha erinevaid puuliike ning erinevaid metsastamise võimalusi raiesmikel ja endistel põllumaadel. Viru-Lemmu Metsaseltsi tegemistest juttu alustasimegi.

„Tegutseme seal Pandivere lõunaservas, kus on väga viljakasd metsad. Ja kuna me oleme endale pühaks missiooniks võtnud, et kõik alad tuleks uuendada, siis uuendamegi igal aastal kusagil 75 hektarit. Liikmete arv ei ole meil ju suur ja see pindala on meie jaoks päris arvestatav. Igal aastal paneme kasvama ligi 150 tuhat taime. Tahame metsaomanikule pakkuda ikka seda täispaketti teenuseid – uuendamisest puidu müügini.“

Guido Ploompuu - Metsaühistu

Kuidas sinust endast metsamees sai?

„Mul omal on muidugi metsanduslik taust, 79 lõpetasin EPA, siis olin paarkümmend aastat riigimetsasüsteemis metsaülem ja kui see likvideeriti, siis olin vahepeal vallaametis. Mitmesuguseid ameteid sai peetud. Viimased paarkümmend aastat olen ka konsulent, aga kuna meil ühistus konsulent on, siis toimetan seal metsaseltsis puidu varumise poole pealt.“

Kümme aastat tagasi olid sina üks neist, kes panid alguse Keskühistule Eramets. Kas oli tookord usku, et ühistegevusele saab panustada?

„Keskühistuga oli nii, et me Kalle Põlluga (Põhja-Eesti Metsaühistu) nägime, et niisugune ühistuline tegevus peaks hakkama toimima. Umbes samal ajal oli Erametsakeskus algatanud majandusliku koostöö projekti metsaühistute vahel, sinna astus kümmekond ühistut. Nende baasil me hakkasimegi tegutsema. Vaikselt hakkas ka keskühistu idee tekkima ja koondasime just neid ühistuid, kes seal seltskonnas olid. Kallega olime algul vedajad selles projektis, Kalle pani põhikirja kokku ja kutsusime seltskonna kokku. Nii see asi hakkas ja minu meelest on suhteliselt tänuväärne asi see Keskühistu.“

Kas jääd looduga rahule? On praegune Keskühistu Eramets enam-vähem selline, nagu kümme aastat tagasi lootsite?

„Mina olen küll rahul. Kõige tähtsam asi on see, et kui läbi metsaühistute korraldame neid teenuseid (puidu müük ja taimede ühistellimused), siis igaühel endal teha oleks see asi raskeks läinud. Aga meil on Keskühistu struktuur ja organisatsioon paigas ja oleme rahul selle asjaga. Kui iga metsaühistu peaks ise asju ajama – sõlmima lepinguid, aja asju, õiendama partneritega – siis oleks see väga raske. Praegune Keskühistu on ikka tõsine teine tase juba.“

Kuidas üldse metsandusliku ühistegevuseni jõudsid, esialgu Erametsaliitu?

„Kuna mul on metsanduslik taust, siis – see oli vist 93. aastal – juhtusin Erametsaliidu koosolekule. Siis juhtis (Toomas) Lemming (Erametsaliidu endine tegevjuht) seda asja. Ja sellest ajast olen ma asjas sees olnud – Erametsaliidu juhatuses, paar aastat olin ka juhatuse esimees. Nii see asi edasi läks. Eks me alustasime ka oma metsaseltsiga kakskümmend aastat tagasi, kui paar meest minu juurde tulid, et teeme oma seltsi. Siiamaani olen tegev. Niikaua kuni jõudu ja tervist on.“

Kas omanikule tasub ühistegevus ära?

„Omanikule on kõige olulisem metsaühistu. Sealt hakkab kõik pihta. Keskühistus tegeleme puidu müügiga, Erametsakeskus vahendab toetusi, aga kohalikust ühistust algab kõik pihta. Need on kohaliku metsaomaniku jaoks vahelülid. Ja noh sellepärast ei taha me ka oma ühistut väga suureks ajada – praegu on meil olukord, kus tunneme kõiki metsaomanikke. Kui me nüüd väga laiaks läheme, siis meil ühistu liikmetega kontakt kaugeneb. No näiteks kui me sel aastal Jaanil raiusime, siis järgmine aasta ma tean, et nüüd tuleb tal istutada. Ja veel paari aasta pärast saan ma talle meelde tuletada, et nüüd on õige aeg hooldada. Tähendab kogu see pakett on mul peas. Aga kui sul on seal tuhat liiget, siis tuleb terve kontor asutada. Raegu aga käime oma paari-kolme inimesega oma paarisajast liikmest üle. See ongi paras, nii kolmesajaliikmeline ühistu. Kõik teavad üksteist.

Ja see on ka selline piirkondlik lähenemine. Meil on ka liikmeid mujalt Eestist, aga põhimass ikkagi Lõuna-Virumaalt, kohalikud elanikud. Nii me oleme piirkondlik ettevõtmine.“

Mida arvad praegusest metsandusest?

„Metsandus on ikkagi selline asi, kus iga inimene arvab, et ta oskab seal kaasa rääkida. Kui sul millestki muust rääkida ei ole, siis räägid ikka metsandusest, kuigi sul endal metsa ei pruugi ollagi. Aga mina olen ikkagi sellise klassikalise metsanduse taustaga ja ma tean, et mets on selline organism, et kui ta on vana, siis tuleb raiuda. Ja kui mõni paduroheline tahab metsa kaitse alla võtta, siis palun väga – ostke endale mets. Ostke igaüks endale kaks hektarit ja kaitske seda. Aga eks see olegi põhimõtteline küsimus – kas mets on majandamiseks või on ta selline kultusobjekt. Ma leian, et meil on tegelikult kaitstavaid metsi küllalt. Aga mets on alati ilus – ilus on vaadata noorendikku, aga ilus on ka raieküps mets. Ja mõlemal on minu meelest ühesugune väärtus.

Kaitsmine peaks käime läbi omaniku. Omanik peab teadma, mida ta tahab. Minu meelest pole mõtet neid suuri piiranguid seada. Aga eks nende metsaomanike ettevalmistus on ka erinev. Võibolla mõnele peabki kõike ette kirjutama. Eks ma olen ise ka näinud metsaomanikule, kellele tuleb öelda, et siit ei tasuks raiuda, et selliseid asju tasuks säilitada. Eks see ole ka metsaühistu roll – olla metsaomanikele õpetaja-kasvataja.“

Intervjuu ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja