Kooreürask – putukas, kes ohustab metsi - Metsaühistu
Metsaühistud on loodud metsaomanike poolt selleks, et aitada sul leida vastuseid. Toetame erametsade paremat majandamist – meie töötajad hoiavad sinu metsal silma peal, teavitavad sind toetuste taotlemise võimalustest, aitavad metsatöid korraldada ja tegelevad kogu vajaliku paberimajandusega. Me tunneme seadusi ja järgime neid.
metsaühistu, keskühistu, erametsaomanik, metsamaa
17896
post-template-default,single,single-post,postid-17896,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-child-theme-ver-1.0.0,qode-theme-ver-9.1.2,wpb-js-composer js-comp-ver-4.11.2,vc_responsive

10 Jan Kooreürask – putukas, kes ohustab metsi

Kui mõtleme puid ohustavatele looduslikele vaenlastele, siis eelkõige tulevad meelde seened (näiteks paljuräägitud juurepess) või kobras, kes võib langetada üsna jämedaid puid. Pisike putukas aga ohtlik ei tundu. Siiski – nüüdisaegse elusorganismide süsteemi looja Carl Linne poolt „omaette kirjutajaks“ (lps typographus) ristitud kuuse-kooreürask põhjustab Eestis üha rohkemaid sanitaarraieid.

„Metsameestel tasub tänavu valmis olla üraskirüüsteks,“ „Metsamehed mures: pärast põuast suve hävitab kooreürask kuusemetsi“ – need on pealkirjad sellekevadistest ajalehtedest. Keilast, Rakverest, Põlvast ja mujaltki tulid teated, et üraskihordid järavad linnametsi ja kuused on tõsises ohus.

Kaks põlvkonda üraskeid aastas

Kas selline kuuse-kooreüraskite (üraskite perekonna esindajaid on Eestis ligi 70 liiki) levik on midagi enneolematut? Jah ja ei. Jutuks olev ürask on meie põline liik. Küll aga on paaril viimasel aastakümnel tähele pandud, et selle putuka lendlus toimub varem, areng on kiirem ja varasema ühe põlvkonna asemel areneb tal reeglina kaks põlvkonda aastas. „Teine põlvkond on sageli arvukam kui esimene ja selle tekitatud kahjustused võivad olla oluliselt suuremad,” hoiatas 2013. aastal keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap ajakirjas Eesti Mets.

Üraskite leviku kasvu üks põhjus on kliimamuutused, mille tagajärjel on me suved kuivemad ja talved soojemad. Need on üraskitele vägagi sobivad tingimused – kuna kuuse-kooreürask talvitub pinnases, on karmil talvel sügavalt läbikülmuv pinnas talle hukatuslik. Kui aga talv on soe, jääb ka rohkem putukaid ellu. Välja ronivad talve üle elanud üraskid kevadel, kui õhutemperatuur on tõusnud 15–20 kraadini ja pinnas on soojenenud 10 kraadini.

Kuuse-kooreüraski lendlus Poola, Bialowieža metskonnas. Video autor Tomasz Ginszt.

Kus on, sinna tuleb juurde

Mullast väljunud mardikad hakkavad kohe otsima asustamiseks sobivaid puid. Kui isasputukas on selle leidnud, hakkab ta koorde sisenemisava närima ja samal ajal eritama kogunemisferomooni. See lõhnaainete segu viitab liigikaaslastele, et puu on asustamiskõlblik ja meelitab neid ligi – nii isas- kui ka emasputukaid. Üraskid asuvad kaevandama käike piki puutüve, mis ei ole puule väga ohtlik. Ohtlikuks muutuvad nende rohkearvulised vastsed, kes kaevandavad käigu risti emakäiguga, see aga lõikab läbi puu juhtsooned ja lõpuks kuivab puu ära.

Asja teeb hullemaks see, et üraskitest äsja asustatuid puid ära tunda on väga raske. Kui puu juba kuivab, on õige tõrjeaeg enamasti juba möödas. Kui on aga kahtlus, et üraskid on metsas, saab kasutada püünispuid.
Püünispuudeks langetatakse vigastatud, nõrgestatud või kasvus allajäänud kuuski eelmise aasta kahjustuskolde läheduses märtsis või aprilli alguses. Püünispuudena saab kasutada ka hilissügisest ning talvist tormimurdu ja -heidet, samuti lume raskuse all murdunud kuuski.

Püünispuud soovitatakse langetada 5–10-puuliste gruppidena ja laasida. Koha valikul peab arvestama ka seda, et veel sama aasta kevadel tuleb need puud metsast välja vedada. Silmas tuleb pidada, et hoolimata püünispuude kasutamisest asustab kuuse-kooreürask sageli ka kasvavaid puid.

Kooreürask - putukas, kes ohutab metsi. Metsaühistu

Sügistormide järel
Sel sügisel käis Eestist üle kaks tormi – oktoobri lõpus ja detsembri keskel. Sajandi tormideks nimetatud 1967. ja 1969. aastate tormidega kahjud muidugi võrreldavad pole, kuid kuusikutes tekkis ikkagi üsna hulgaliselt tuulega murtud ja heidetud puid. Need aga on potentsiaalselt üraskite levikut soodustavad asjaolud.

Mida siis metsaomanik saaks teha? Heino Õunap Keskkonnaametist rääkis sel teemal ka novembri lõpus toimunud metsanduse infopäeval ning järgnevalt mõned soovitused seal peetud ettekandest.
Esiteks tuleb arvestada sellega, et suurem enamus üraskitest talvitud maapinnas ning puid asustama hakkavad nad aprillis-mais, täpne aeg sõltub ilmast – mida soojem ja kuivem on ilm, seda varem see toimub. Nii tulekski tormimurdu kasutada püünispuudena ja vedada need metsast välja alles kevadel, peale üraskihaude tekkimist. Tegemist on üsna kiire tööga, sest noormardikad kooruvad juuni alguses või keskpaigas ning augustis või varemgi lähevad pinnasesse talvituma.

Metsaomanik saab muuta oma kuusikuid ka üraskikindlamateks, kui arvestab järgmiste nõuannetega (Õunap, 2019)

Kuusikuid ei tohi liiga hõredaks raiuda.

Harvendusraiet tuleks teha nooremates ja vältida vanemates puistutes.

Segapuistute kasvatamine, vanemate kuusikute vaheldumine noorematega ja teiste puuliikidega. Kõige üraskiohtlikumad on suurtel aladel laiuvad ühevanused kuusikud.

Tormiheite ja -murru, samuti lumemurru ning põlengus hukkunud puude õigeaegne metsast kõrvaldamine, et nendest ei saaks üraskitele soodsat sigimispaika. Ühe omaniku hoolimatusest tingitud üraskile soodsad sigimistingimused võivad nurjata mitme naabri pingutused kahjustusi vältida.

Värskelt asustatud puud ja püünispuud tuleb välja vedada ja saeveskis saagida või koorida ja koored maha matta või üraskid mingil muul viisil hävitada mõne nädala jooksul pärast puu asustamist üraskite poolt.

Talvine üraskipuude raie soodustab kuuse-kooreüraski kahjustusi. Erandiks on üraski teise põlvkonna asustatud puud juhul, kui üraskid on jäänud koore alla talvituma. Kuuse-kooreürask talvitub reeglina pinnases, tema looduslikud vaenlased jäävad aga talveks arengukohale koore all.

Pärast sanitaarraiet raiesmikule alles jäänud üraskite püüdmiseks on soovitav kasutada feromoonpüüniseid. Need paigaldatakse üraski lendluse ajaks raiesmikule, kasvama jäänud kuusepuistu serva. Püünised tuleb paigaldada raiesmikule metsaservast vähemalt 20 m kaugusele.

Kui kahjustuskolle ei ole suur (paarkümmend puud), on parem seda üldse mitte torkida kui et teha tõrjet valel ajal. Inimese sekkumiseta vaibuvad väikesed kahjustused enamasti ise paari aasta jooksul, inimese kaasabil võib kahjustus suureneda ja jätkuda aastaid.

 

Metsaühistu 10
Metsaühistu tähistab tänavu kümne aasta möödumist metsaühistute ühistegevuse algusest.
Loe lähemalt