Kõrtsi talu peremees – esiisade metsade hoidja metsaomanik Janar Tilga
Metsaühistud on loodud metsaomanike poolt selleks, et aitada sul leida vastuseid. Toetame erametsade paremat majandamist – meie töötajad hoiavad sinu metsal silma peal, teavitavad sind toetuste taotlemise võimalustest, aitavad metsatöid korraldada ja tegelevad kogu vajaliku paberimajandusega. Me tunneme seadusi ja järgime neid.
metsaühistu, keskühistu, erametsaomanik, metsamaa
17413
post-template-default,single,single-post,postid-17413,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-child-theme-ver-1.0.0,qode-theme-ver-9.1.2,wpb-js-composer js-comp-ver-4.11.2,vc_responsive

26 Jun Kõrtsi talu peremees – esiisade metsade hoidja

Põlvamaal Vissi külas paelub Tallinna–Luhamaa maanteel sõitjate pilku avar, tehisjärvedega ilmestatud talusüda. Kõrtsi põlistalu imetlevad möödasõitjad aga ei tea, et lisaks oma esivanemate talu kordategemisele on peremees Janar Tilga võtnud südameasjaks talle kuuluva, kuid kolme aasta taguses tormis hävinud põlismetsa taastamise.

Koht tuli ettevõtja Janar Tilga perekonda 1909. aastal, mil tema vanavanaisa Johan Tilga ostis Põlvamaale talu. Kuna see asus Võru ja Tartu linna ühendava maantee ääres, peeti seal tõenäoliselt kunagi ka kõrtsi, millest siis nimi arvatavalt saadud on. Uued omanikud keskendusid selle asemel hoopis tõsisemalt põllumajandusele ning enne Teist maailmasõda oli tegu juba edumeelse ja jõuka ettevõtmisega.

„1938. aastal valmis suur kahekorruseline loomapidamishoone, kus oli tall, tolle aja mõistes suur laut ja teisel korrusel lindla. Tegemist oli väga eesrindliku ehitisega,” meenutab neljandat põlve peremees Janar.

Eraldi oli veel kanala, mis erinevalt laudast on siiani alles. Laudale sai  saatuslikuks nõukogude aeg, mil osa sellest oli lähedal asuva suurfarmi töötajate käsutuses. Nende hoolimatus mõjus Lõuna-Eestile iseloomulikule savihoonele kahjuks hävitavalt.

 

Talumetsast mitte üks liigne pirrutikk

Kõrtsi talule kuulus ligi 20 hektarit põlismetsa ning 30 hektarit põllu- ja heinamaad.  Kui möödunud sajandi 90ndatel algas talude tagastamine, sai Kõrtsi talu rahvas oma maad tagasi, kuid õnneks oli mets pääsenud nõukogude aja suurematest raietöödest.

„Mingit suuremat puude mahavõtmist ei teinud, ma pole kunagi vaadanud metsa läbi rahaprisma. Minu meelest on metsa uuesti kasvatamine sedavõrd raske töö, mistõttu on lihtsam teda hoida,” on mees kindel.

Janari lugupidav suhtumine metsa, kus puid langetati ainult äärmise vajaduse korral, näiteks hoonete püstitamiseks, on ilmselgelt päritud esiisadelt – vanavanaisa oli tsaariajal riigimetsas metsnik ja EPAs metsandushariduse saanud isa Ülo kuuekümnendatel Valgamaal Koorküla metsaülem. Tema jaoks ongi mets eelkõige koht, kuhu minna puhkama ja ennast taastama ning kuna see pole ka teab mis suur, ei peagi selle pealt teenima.

Sestap seisis Janar vastu ärimeeste survele, kes pidevalt pommitasid teda ostusoovidega ja ähvardasid, et kui ta raiet ei tee, siis selle väärtus ju väheneb. „Las väheneb, aga mulle see sobib,” muigab ta.

Rohkem kui praegust ostusurvet häirisid Janarit aga segased 90ndad, mil massiliselt varastati. See oli lihtsalt puhas lotovõit, et neil metsikutel aegadel Kõrtsi talu metsad puutumata jäid.

 

Tuulispask muutis kõik

3. juulil 2016 muutus aga kõik. Sellel päeval laastas äikesetorm Võru-, Põlva-, Tartu- ja Valgamaa metsi. Põlvamaal rüüstas torm kõige rohkem just toonase Valgjärve valla maid, kuhu jäi ka Kõrtsi talu.

„Olin sellel päeval golfi mängimas, kui ema helistas ja rääkis juhtunust. Torm oli maha murdnud mitmeid põlis- ja viljapuid, kogu hoov oli tüvesid-oksi nii täis, et maja uksest ei pääsenud välja,” meenutab Janar ehmatavat vaatepilti.

Taluhoov sai ühiste jõududega korda päevaga, kuid kogu kahju ulatus selgus alles metsa minnes – 20 hektarist oli torm maha võtnud 12. See pilt, mis seal Janarile vastu vaatas, oli kohutav.

„Puud olid kui heinakõrred risti-rästi pikali ja esimene tunne oli, et ma ei oska lihtsalt midagi öelda. Ma ei olnud isegi šokis, lihtsalt tajusin, et see ongi nüüd uus reaalsus,” kirjeldab ta toonaseid emotsioone.

Janar ei jäänud käed rüpes istuma, vaid hakkas kohe tegutsema. Kuna ta polnud varem metsa majandamisega tegelenud, pöördus ta abi saamiseks Põlvamaa metsaühistusse, kelle suunas pole ta tänini tänusõnadega kitsi.

Metsaomanik Janar Tilga. Tormikahjustus. Metsaühistu

2016. aasta juulis laastas äikesetorm 12 hektarit talumetsa. Tormijäljed on siiani näha.

„Metsaühistus olid mulle suureks abiks Tarmo Lees ja Erki Vinni. Erkiga koos vaatasime metsa üle, tema korraldas raietööd, väljaveo ja müügi. See oli väga toetav suhtumine ja koostöös nendega hakkas ka asi hargnema,” räägib metsaomanik.

Janar keskendus uuendustöödele, metsataimed hankis ta samuti läbi ühistu. Ainuüksi möödunud aastal istutati 22 000, tänavu 17 000 ja järgmisel aastal on plaanis maha panna veel 20 000 taime.

Männi- ja kuusetaimede istutamine oli mullu veel suhteliselt kerge töö. Kuna möödunud kevad-suvi oli erakordselt põuane, vedas Janar kultuuride kastmiseks metsa 200 meetrit voolikuliini. Lisaks niitis ta taimede ümbert heina ning sügisel tõmbas noored männiistikud üle Cervacoli pastaga. Kevadel hakkas ta istikuid aga pritsima Tricoga, mis võtab vähem aega.

Janari sõnul ongi kultuuride hooldamine metsas kõige suurem töö, kuid ta on otsustanud selle vaeva ise ära näha. Teistel töödel on abiks poeg Henri ja tütred Annika ja Jaanika.

Kõrtsi talu maadele on möödunud aastal ja tänavu maha pandud ühtekokku ligi 40 000 männi- ja kuusepuud. Järgmisel aastal on plaanis istutada veel 20 000 taime.

„Kui tegutseme koos, siis tulevikus pole omaenda kätega istutatud ja hooldatud puud laste jaoks mingi anonüümne mets, mida võib kergekäeliselt müüa,” usub ta. „Mina olen saanud kasutada oma esiisade hoitud metsa ja seega on minu kohus jätta oma järeltulijatele samuti mets, kus nad saaksid nii hingejõudu kui ka tuge oma tegemistes. Mets annab teatud kindlustunde ja selle pakkumine ongi minu panus järgmistele põlvkondadele.”

 

Kraaviservad metsaks

Kõrtsi talus on ette võetud suured maastiku ümberkujundustööd. Kuna Janaril pole plaanis põllumajandusega tegelema hakata, jagas ta maa mõtteliselt kaheks: talusüdant ümbritsev rekreatiivala ja mets. Küll jääb esimesse suur kasvuhoone, mis on valminud talumetsa puidust ja millest peremees plaanib tulevikus üht tuluallikat saada.

Talu südame läheduses oli kunagi sooheinamaa, mille Janari vanaisa Karl puust torudega ära kraavitas ja kus praegune peremees on ka ise heina niitnud. Paraku said hooldatud kultuurmaastikule saatuslikuks möödunud sajandi 80ndad, mil kohalik ühismajand kooris sealt raskete traktoritega heinakamara, muutes nii kauni sooheinamaa ilmetuks mülkaks.

Mõned aastad tagasi lõi Janar koos naabritega maaparandusühistu, mille toel rajas kunagise soo asemele kaks tehisjärve. Üheksa hektari suurust avarat kultuurmaastikku raamivad mitusada istutatud kerapaju.

Ka on võtnud ta eesmärgiks tühjalt seisvate põllulappide ja kraavipealsete metsastamise, vältimaks võsa vohamist.

Esialgu saab tulevasest metsamaastikust aimu keppide järgi, millega on kõik põllu- või heinamaale istutatud istikud märgistatud. Praeguste plaanide kohaselt on tulevikus siin 30 hektarit metsa.

Küsimusele, kas on plaanis metsamaad juurde osta, vastab Janar eitavalt. Tema sõnul oleks ta huvitatud ainult sellisest tükist, mida oleks võimalik talumetsale juurde liita.

„Lihtsalt kuhugi massiive rajada pole minu eesmärk, mina tahan siin hoida metsa korras. Minu jaoks pole mets äriprojekt, vaid hobi, elustiil ja ka mõttelaad,” ütleb ta.

 

Taluhooned omast metsast

Vana talusüdame kõrvale on Janar ehitanud ümarpalgist rookatusega uue elumaja, selle koha peal oli kunagi saun, ja imposantse grillhoone.

Teise vana suitsusauna ehitas ta ümber väikeseks lastemajaks, kus elavad Janari tütred, kui nad linnast maale tulevad. Uue hingamise saanud saun pälvis 2016. aastal ajakirja Maakodu konkursil kaunima kõrvalhoone tiitli.

Talu uus elumaja asub kohal, kus kunagi paiknes vana saun. Nii sauna kui ka praeguse elumaja ehituseks vajaminev materjal tuli oma metsast.

Janari sõnul on talle oluline, et kõik, mis on talus, ka tallu jääb. „Mulle meeldib mõte, et meie mets jääbki siia, luues justkui mingi energeetilise sideme eelmiste põlvedega, kes siin elasid,” mõtiskleb ta. „Inimene arvab, et tema elu on pikk ja suuremõõtmeline, kuid metsa taustal pole see midagi. Kui ma võtsin kolmelt hektarilt palki uute hoonete jaoks, siis tundsin tänulikkust ja sain aru, et ka minu kohus on oma osa tagasi anda.”

Janar ei ela igapäevaselt maal, vaid seal askeldab pidevalt tema toimekas ja rõõmsameelne tädi Taima. Siiski on mees muude tegemiste kõrval jõudnud seal ära teha suure töö ja küsimusele, kust ta selleks aja ja jaksu võtab, ei oskagi ta kohe vastata.

„Kõrtsi talus on üles kasvanud juba neli põlvkonda. Ma tunnen, et siin on läinud põlvede tugi ja toetus taga, et koht ikka korras oleks,” ütleb ta.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Mets

Tekst ja fotod: Sander Silm

 

Metsaühistu 10
Metsaühistu tähistab tänavu kümne aasta möödumist metsaühistute ühistegevuse algusest.
Loe lähemalt