Kuidas eristada pohla ja leesikat?
Valmivaid pohlamarju otsivaid korilasi võib segadusse ajada ka üks teine, välimuselt üsna sarnane metsamari – leesikas ehk seapohl (ka tedrepohl, liivikas jmt). Söödav mari seegi, kuigi moosi leesikamarjadest ei tehta.
Leesikas on hoopis rohkem tuntud kui ravimtaim, üsna levinud on teadmised leesikalehetee kasulikkusest. Põhiliselt kasutatakse leesikaleheteed neeru- ja põiehädade puhul, aga tee aitab ka seedehäirete puhul, näiteks kroonilise kõhukinnisuse leevendamiseks. Palju ei tohi leesikaleheteed siiski juua, kuna taim sisaldab hulgaliselt parkaineid. Seepärast on leesikat kasutatud vanasti ka nahkade parkimiseks.
Leesika mari on jahune ja maitsetu, mõnel pool on marjadest tehtud ka jahukörti. Inimesele mari enamasti ei maitse, küll aga on leesikamarjad üks meelistoit karudele.
Hoopis teine on lugu pohlamarjaga, mille maitse on inimese jaoks just õige – haput ja magusat on täpselt õiges tasakaalus. Peale selle säilivad pohlamarjad väga hästi. Mainimata ei saa jätta ka pohla raviomadusi – pohlamarjad hõlbustavad seedimist ja soolestiku talitlust, marjadel on ka teatud ravitoime näiteks reuma ja liigestehaiguste, seedehäirete ning hingamisteede haiguste tohterdamisel. Pohlaleheteed kasutatakse seedehäirete puhul.
Mõlemad taimed on oma välimuselt üsna sarnased – punased marjad ja tumerohelised nahkjad lehed. Ka kasvukohad on üsna samad – peamiselt männimetsades liivasematel pindadel. Leesikas eelistab siiski pisut valgusrohkemat kasvukohta kui pohl.
Kõige lihtsam on pohlal ja leesikal vahet teha marja maitse järgi. Tähele tasub panna ka seda, et leesika varred lamavad enamasti maas, pohla omad on püstised. Ning pohla lehe alumine ots on ümar, leesika lehel aga pikalt sujuvalt rootsuks ahenev.
Loe lähemalt