Püsimetsandus vajab häid metsandusteadmisi
Viimasel ajal on Eestis hakatud rääkima rohkem püsimetsandusest. Tegu on metsamajandamise viisiga, mille käigus ei tehta (vähemalt teoreetiliselt) kunagi lageraiet. Puid raiutakse vaata et ühekaupa ning vastavuses metsas olevate puude vanuseklassiga – nooremaid rohkem ja vanemaid vähem. Mets uueneb ise pidevalt looduslikult.
Püsimetsandust on kiidetud kui loodussõbralikku metsamajandusviisi, mis tagab metsade püsivuse ja sealse elurikkuse. Majanduslikku tulu saavat metsaomanik üksikute jämedate ja kvaliteetse puiduga palkide müügist.
Püsimetsandus ei ole Eestimaal midagi uut. 1926. aastal ilmunud metsandusteadlase Oskar Danieli õpikus „Metsakasvatus“ on öeldud – “Meie metsad kannavad õige suurelt osalt endise valikraie‐käituse ilmet; kohati, kus kasutamine oli korralik ja endine metsaomanik mitte ainult metsa sissetulekust, vaid ka metsast enesest huvitatud oli, esinevad meile metsapildid rahuldavaina, kus aga korraldatud kasutamine puudus ja omanik sunnitud oli metsa liigselt koormama, seal kujunes valikraie‐käitus metsa lagastamiseks.” Nii soovitaski Daniel teha valikraieid (ehk majandada metsi püsimetsana) vaid teatud paikades – erosiooniohtlikel aladel, parkmetsades, linnaümbruse ja puhkemetsades. Kõige suuremaks ohuks pidas Daniel aga seda, et välja raiutakse kõige väärtuslikumad ja kvaliteetsemad puud (alles jäävad aga kõige viletsamad) ja et metsad raiutakse liiga hõredaks.
1920.-30. aastatel Eesti vabariigi metsakorralduse ülesehitamist juhtinud Eduard Schabak rõhutas 1929. aastal ajakirjas Eesti Mets (8. ja 9. number) valikraietest kirjutades, et valikraieid tehes (ehk siis metsa püsimetsana majandades) on hädavajalik teha seda „tingimata vilunud metsateadlase kaastegevusel, kirves käib siin esimeses järjekorras ikka kõige halvema puu peäle.”
Et püsimetsa majandamine nõuab häid teadmisi, rõhutavad ka püsimetsandust uurinud ja tutvustanud Maaülikooli metsandusteadlased. Näiteks professor Hardi Tullus kirjutab: „Ühepäevaperemees võib püsimetsa ära rikkuda, raiudes ainult suuri, momendil tuluandvaid puid. See on olnudsajandite jooksul peamine tegur, mis on valikraieid diskrediteerinud ja korduvalt on jõutud otsusteni, et lageraiete abil tuleb sellised metsad n-ö taas korda saada.“ (Sinu Mets, nr. 47, juuni 2017). Tullus rõhutab ka asjaolu, et püsimetsa tuleb majandada pidevalt, valikraieid tuleb teha kindla intervalliga, näiteks iga kümne aasta järel. Ja ideaalis tuleks nii jätkata sajandeid!
Valik, milliseid puid „võtta“ (ehk välja raiuda) ja milliseid „jätta“ ongi püsimetsa majandajale tähtsaim ülesanne. Sellest sõltub ka see, milline on järelkasv. Püsimetsas ju istutamist ei tehta ning kogu uuenemine on looduslik ja loomulik. Metsaomanikule tähendab see töö ja raha säästu, kuid… 2010, aastal ilmus väljaandes „Metsanduslikud uurimused“ metsaselektsiooniga tegelevate Malle Kurmi ja Tiit Maateni artikkel, kust leiame järgmised mõtted: „erinevalt püsimetsanduse algideoloogiast, raiutakse praktikas just paremate kasvuomadustega puid, mis on suure tõenäosusega ka paremate geneetiliste omadustega, et noorematele puudele ja tekkivale järelkasvule kasvuruumi teha. Pikaajaline geneetiliselt parimate puude eemaldamine metsadest vähendab oluliselt metsamajandaja jaoks väärtuslikemate geenidega puude osatähtsust metsades.“
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et püsimetsandus pole lihtne viis metsa majandada ja hurraaga pihta hakata ei tasu. Kindlasti tuleb uurida ja õppida, abi ja nõu saab Metsaühistust. Tegelikult on Metsaühistu liikmete hulgas küllalt neid metsaomanikke, kes oma metsa või osa sellest juba majandavad püsimetsana, kindlasti toome Teieni ka nende kogemusi.