Staažikas metsaühistu liige metsaomanik Jüri Kriisemann
Metsaühistud on loodud metsaomanike poolt selleks, et aitada sul leida vastuseid. Toetame erametsade paremat majandamist – meie töötajad hoiavad sinu metsal silma peal, teavitavad sind toetuste taotlemise võimalustest, aitavad metsatöid korraldada ja tegelevad kogu vajaliku paberimajandusega. Me tunneme seadusi ja järgime neid.
metsaühistu, keskühistu, erametsaomanik, metsamaa
17402
post-template-default,single,single-post,postid-17402,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-child-theme-ver-1.0.0,qode-theme-ver-9.1.2,wpb-js-composer js-comp-ver-4.11.2,vc_responsive

17 Jun Staažikas metsaühistu liige metsaomanik Jüri Kriisemann

Kui praegu on Eestis ligikaudu 12% erametsaomanikest liitunud metsaühistutega, siis kümme aastat tagasi oli see protsent tunduvalt väiksem – vaid 2,6% erametsaomanikest osales ühistegevuses. Samas võib öelda, et kes kord ühistuga liitunud, see enam sealt ei lahku!

Nüüd, kui tähistame Metsaühistu kümnendat juubelit, otsisime üles metsaomaniku, kes Metsaühistusse, täpsemalt Põhja-Eesti Metsaühistusse on kuulunud kümme aastat. Harjumaal elav Jüri Kriisemann kinnitas, et tookordset otsust pole ta kordagi kahetsenud. Vastupidi, ühistu on pakkunud talle abi, mida enne ühistusse kuulumist polnud üksikul metsaomanikul võimalik saadagi.

Alustame Jüriga juttu hoopis sellest, kuidas temast sai metsaomanik?

Metsaomand tuli pärandusena. Vanaisal oli maad ja metsa Kose vallas ja peale isa surma tuli maa ja mets mulle üle. Metsa on sealt ligi üheksa hektarit. Põllumaa rentisin ühele kohalikule põllumajandusettevõttele välja, aga metsa otsustasin ise majandama hakata ja seda mitte müüa. Mul on kaks poega, üks kümneaastane ja teine kahekümne kuuene ja nüüd siis kolme mehega seda metsa majandamegi. Nii et mehed on metsa planeerinud ja otsustanud, et meie seda ära ei müü!

Kuidas tuli otsus metsaühistuga liituda?

See tuli kergelt. Selles mõttes, et ma elan ise praegu Harku vallas ja mets on Kose vallas. Ise satun ma sinna harva, vanemate haua peal koristamas ja sõpradel vahel külas, aga ma ei ole seal püsivalt kohal. Seega pole mul ka pidevat ülevaadet, et mis seal toimub. Ja esimesed katsed, mis ma tegin, et seda metsa hallata – et keegi tuleks mulle sinna saagima või võsa lõikama – need põrkasid eitavale vastusele, kui tegijad kuulsid, kui vähe mul seda metsa on. Siis sain vallast metsanduskonsulendi kontakti ja sealt edasi kasvas juba välja püsiv koostöö metsaühistuga.

Olete selle koostööga kümne aasta jooksul rahul olnud?

Ma olen väga rahul! Ma olen muidugi selline passiivne metsaühistu liige, vahepeal ma käisin tihedaamalt aastakoosolekutel, aga nüüd viimasel ajal olen ka kedagi volitanud enda asemel. Aga väga rahul olen küll.

Metsaomanik Jüri Kriisemann. Metsaühistu

Kas metsaühistu on selle kümne aasta jooksul kuidagi muutunud?

Ei oska öelda, et oleks. Minu meelest toimetavad nad seal väga hästi. Muidugi, selle aja jooksul on seal olnud mitmeid minuga tegelenud konsultante, mõned on nooremad ja vihasemad, kes tulevad ka kohapeale ja tegelevad kohe metsas. Minu põhimure oligi varem see, et ma tahtsin, et keegi tuleks minuga metsa ja räägiks mulle minu metsast, et mis seal toimub. Ja sellega ma jäin enne metsaühistu liikmeks astumist jänni, sest keegi lihtsalt ei tulnud sinna. Aga siis kolme mehega olen ma seal käinud ja olen tõesti väga palju abi saanud, nii kaardi pealt kui ka puid takseerides. Minu üks kõige ebameeldivamaid hetki metsaomanikuna oli see, kui ma tahtsin oma abikaasa viia kodumetsa maasikale ja see mets oli nii võsa täis kasvanud, et ei jõudnudki nende maasikateni välja! Siis oli mul nii piinlik, et tellisin koha ühistu kaudu töö, mis seisnes võsa lõikamises ja metsaaluse puhastamises. Ja siis sai langetatud ka otsus, et kui mõne puu maha võtame, paneme kohe uued kasvama. Nüüd olemegi kolm korda metsa raiunud ja kolm korda ka istutust teinud. Ja maasikad koos kaskedega kasvavad nüüd koos – kolmeaastased kased ja igal aastal maasikad.

Järgmiseks tööks on siis hooldusraie?

Nüüd ongi see eesmärk, et hoida igasugused muud „kasvajad“ sealt eemale, mis siis väikeste kuuskede-kaskede kasvamist takistada võivad. Kuusk on iseenesest kindlam, tema tunneb rohu seest ka ära, aga lehtpuudega on keerulisem. Ma olengi kaske istutanud, see puu mulle väga meeldib, ja pärast on ühistust ka öeldud, et minu metsa pinnas on suhteliselt kruusane ja sinna ainult kuuske istutada ei saagi. Kask on tugevam ja toetab oma juurtega kuuski. Aga loodus lisab ka oma – sinna on kuskilt tekkinud jalakat ja linnud vist on toonud tamme. See mets areneb väga mõnusalt seal.